Augustikuu koosolek

Kuuma suve lõpupoole, 22. augustil, kohtusime peale paarikuulist
vaepausi taas, et vahetada muljeid suvest ja teha plaane edaspidiseks.
Kuna meie eesmärgiks on alati ka silmaringi laiendamine, ei olnud
seegi kord erandiks. Kohtumispaigaks oli Laitse loss, kus sai tehtud
väike ringkäik ning suundusime oma koosolekupaiga poole, milleks oli
Tauno Kangro Skulptuuristuudio. Seekord ise skulptuure ei teinud,
ehkki see võimalus on stuudios olemas, vaid kuulasime, mida kuulsal
skulptoril meile majast, selle ajaloost ning oma töödest-tegemistest
pajatada oli. Kuulsime, et lastekodulastele võimaldatakse stuudios
meisterdamist ka tasuta - igati kiiduväärt tegu.
Kui kõik vaadatud-kuulatud, asusime oma tegemiste juurde ning seadsime
end sisse kaminasaali pika punase sametiga kaetud laua taha ning meie
president Anu avas koosoleku. Alustuseks kuulasime veelkord Margarita
emotsionaalseid meenutusi Spokanest, kus 22.-26. juulil toimus DKG
rahvusvaheline konverents ning soovitust, et kõik DKG õed prooviksid
vähemalt ühel suurüritusel osaleda. Ja oligi käes aeg asuda oluliste
punktide juurde. Nimelt valisime sellel koosolekul uue DKG Eesti
Alfa-chapteri (Tallinnas) presidendi, sekretäri ja laekuri. Alfa-chapteri
presidendiks valiti Merike, sekretäriks ja laekuriks vastavalt Meeri
ja Tiia. President Anu kinkis ka uutes ametites vajalikke abivahendeid
ning sümboolse tumepunase roosiõie. Koos panime paika ka järgmise
poolaasta tegevuskava. Kui ametlik osa läbi, jätsime hüvasti lahke
kunsti(pere)rahvaga ning õhtu lõppes värske presidendi suveresidentsis
Laitses. Suur aitäh kõigile osalejatele. Varsti algab kool ja saabub
sügis ning meie järgmine tõsisem kokkusaamine on 30. oktoobril Tartus.

Kirjutas: Tiia

Create your own video slideshow at animoto.com.

Post Convention Tour – the Canadian Rockies

Peale DKG rahvusvahelist konverentsi Spokanis oli soovijail võimalik osa võtta 4 päevasest reisist Kanada mäestikesse. Olen käinud kaks korda Šveitsi Alpides ja imetlenud ümbrust Mont Blancilt 3842 m kõrguselt. Kuid naasnud nüüd Kanada mäestikest pean tunnistama, et eesti keeles ei jätku sõnu kirjeldamaks seda muinasjutulist, suurejoonelist, lummavat, aukartust äratavat ja hingematvalt kaunist loodust. Seda peab igaüks ise NÄGEMA.

Meie grupis oli 20 inimest, kelledest 18 olid vahvad ameeriklannad, siis mina Eestist ja üks leedi Kolumbiast. Meid saatis superprofesionaalne giid ja sõbralik bussijuht. Läbinud Washingtoni ja Idaho osariigi ületasime Kanada piiri takistusteta ja edasi Briti Kolumbiasse ning Albertasse, kus see Kanada rahvuslik uhkus asub – the Canadian Rockies – 1500 km pikk ja 150 km lai. 4 rahvusparki – Kootenay, Jasper, Banff ja Yoho, mida külastasime, aitavad hoida kaunist floorat ja faunat looduskaitse all. Lilli ei lubata murda – ‘Jätame ka teistele külastajatele võimaluse nautida ilu’ seisis plakatitel, loomi ei tohi küttida. Inimesed tulevad üle maailma ja fotografeerivad igaveseks mällu türkiis-sinised ja smaragdrohelised järved, milledesse peegelduvad lumetippudega dekoreeritud paksu okasmetsaga kaetud mäed, jääaegsed sätendavad liustikud ja sealt alguse saanud vahused kosed, põnevalt karvased mägikitsed, uudishimulikud hirvepaarid, ukerdavad pruunkarud ja kõhedust tekitavad grislid.
Mulle imponeeris kõige enam Louise järv, mida kahelt poolt kallistavad kõrged rohelised mäed ja millede keskel laiub valge 230 km suurune liustik. Inimesed on nagu täpikesed selle ahhetama paneva võimsuse ees. Vaatemäng on suurem kui elu.

Nende 4 päeva sisse mahtusid ka suplus raadiumiga rikastatud kuumaveeallikas Kolumbia järve orus; massiivsete traktorbussidega tõusmine Athabasca liustikule; gondliga sõit väävlit sisaldava mäe otsa Banffi looduspargis; indiaanlaste reservaadis ööbimine; 20 sajandi algusaastate luksrongide muuseumi külastus Cranbookis jm.

Olen väga õnnelik, sest see, mida ma nägin 4 päeva jooksul, oli minu elu suurim elamus. Lisaks sain juurde palju toredaid sõpru.

Tekst ja fotod: Margarita H.

Spokane, USA, DKG Ühingu konverents

20.-24.juuli 2010
Osavõtjad: Anu ja Margarita
Ameerika loodenurgas Washingtoni osariigis asuv Spokane on kõige väiksem linn üldse, kus on toimunud maailmanäitus, Expo 74. Seda läbib pikim kiirtee Ameerikas I-90, mis viib Bostonisse välja. Spokane’i ümbruses on palju järvi (150) ja muidugi Spokane River. Maa on viljaks ja roheline. Taamal paistab Mount Rainier, kuhu 1890.aastal ronis esimene naine, 20 aastane kooliõpetaja ja ajakirjanik Fay Peak. Ilm Spokane’is oli mõnusalt soe ja päikeseline, kuigi enamus aja veetsime siiski konverentsikeskuses. Õnneks viis meie igapäevane tee Red Lion hotellist keskusesse läbi kauni pargi, mida elavdas Spokane River, haned ja sillad ning muidugi palju sportlikke inimesi ja muidu jalutajaid.
Konverentsi korraldas DKG Washingtoni Alpha Sigma State. Washingtoni liikmed tervitasid meid juba lennujaamas – tänu sireliõitega lillale paelakesele õlal oli võõrustajaid kogu konverentsi ajal kerge märgata ja vajadusel juhatust küsida. Konverents oli korraldatud professionaalselt ja huvitavalt. Informatsiooni kiiremaks levimiseks ilmus iga päev infoleht „Lilacs and Roses“.
Spokane’i konverents oli kindlasti ajalooline konverents, sest siin võeti vastu DKG konstitutsiooni parandused ja uuendused, mida oli üsna palju ja teenis kindlasti ühte peamistest ühingu eesmärkidest – liikuda edasi. Samuti oli valminud esimene Heritage III CD , mida on võimalik osta ka järgmisel konverentsil Saksamaal, Baden-Badenis. Ameerika konverentsidel valitakse ka alati uus DKG Rahvusvaheline president – ametist lahkuva Carolyn Rants’i asemele astus Dr Jensi Souders, Tennessee; Euroopa presidendi Birgit Svenssoni asemele astus paljudele meie liikmetele tuttav Kate York, Westerham, Kent, Inglismaa.
Konverentsi peaesineja , Austraalias elav kuulus psühholoog Amanda Gore, oli äärmiselt huvitav ja sisutihe ja mis tema puhul tavaline - ka väga lõbus ja vaimukas. Kahjuks on seda võimatu edasi anda, aga olen ka YouTube’s tema loengute videoklippe näinud. Oma ettekande lõpetas ta ühislauluga Monty Python’ist „Always look at the bright side of life..“
Konverentsi hariduspaneeli pani kokku Dr Sigrun Klara Hannesdottir Islandilt. Eesmärgiks oli näidata erinevaid tegevusi ja projekte, millega DGK liikmed eri maades tegelevad. Margarita ettekanne sellel paneelil võeti väga hästi vastu . See oli sisutihe ja huvitav mis tõestas veelkord, et eestlased võtavad asja põhjalikult ja oskavad kuulajaid köita. Ettekandjate hulgas oli veel Ria Bleeker, Holland, Anh-Dao Tran, Isand, Claudia Estrada, Guatemala.
Loomulikult korjasime Margaritaga uusi ideid ja nippe oma erialaseks tööks ja ühingu töö paremaks korraldamiseks nii töötubadest kui ka paljudelt vanadelt ja uutelt sõpradelt Ameerikast ja Euroopast.
Kui 22.augustil Merikese juures Laitses kohtume, siis küsin kindlasti teie kõigi käest: “Mis on parim asi mis sinuga on juhtunud sellest ajast kui me viimati nägime?“
Kirjutas ja fotod: Anu Joon